Kergemast raskusastmest võttis osa 67 osalejat ja raskemast raskusastmest 36 osalejat. Kergemas raskusastmes vastas kõigile küsimustele õigesti 21 vastanut, raskemas raskusastmes ei arvanud keegi kõiki pilte ära.
Auhinnad:
Kergemas raskusastmes:
Heleri Alles. Tarvo Valkeri juhendatud linnuvaatlusretk Matsalus, mille on välja pannud Birding Haapsalu.
Laura Tärn. Euroopa ja Vahemeremaade linnumääraja, mille on välja pannud kirjastus Varrak.
Koidula Takk: "Linnud kuulutavad kevadet", mille on välja pannud Looduse Aabits.
Raskemas raskusastmes. Kuna õigesti vastanuid ei olnud, siis loositi auhinnad välja kõigi raskema raskusastme osalejate vahel. Auhinnad saavad:
Martin Piispea (fotovarje kasutusvõimalus Haeskas, mille on välja pannud Tuulingu puhkemaja).
Jüri Kõiv. Raamat "Flight indendification of European passerines and Select Landbirds", mille on välja pannud Suomen Lintuvaruste.
Võtame võitjatega sellel nädalal Õiged vastused ja kommentaarid.
KERGEM RASKUSASTE
Küsimus nr.1. Õige vastus: b.
Esimene küsimus ei valmistanud paljudele vastajatele suuri raskusi. Õige vastuse andis 2/3 kergema raskusastme küsimustele vastanutest.
Esimesel fotol (a) näeme meie suurimat kanalist – metsist. Fotol olev isaslind sarnaneb välimuselt kõige enam tedre isaslinnuga, kuid on viimasest siiski üsna kergesti eristatav. Tedre isaslind oleks üsna ühtlaselt sinakasmust, kuid fotol näeme linnul tumepruuni tiiba ja metsisekukele iseloomulikku valget laiku tiiva all. Linnu nokk on heleroheline ja suur – tedrel oleks see selgelt väiskem ja tume. Ka linnu üldmulje viitab metsisele – linnul on pikk kael ning pikk saba.
Teisel fotol (b) on mängupoosis tedrekukk. Vaatamata sellele, et lind on antud fotol rohu varjus võib pildilt selgelt näha kõige olulisemaid määramistunnuseid. Üheks heaks tunnuseks on sabaaluse valged suled, mida eriti hästi eksponeerib mängupoosis tedrekukk – täpselt nagu määramisülesandeks olnud pildilgi. Samuti on niivõrd silmatorkavalt punased kulmud just tedrel.
Kolmandal fotol (c) on metsise emaslind. Emametsis on metsisekukest küll märgatavalt väiksem, kuid on siiski väga kogukas lind. Tedre emaslinnul poleks kaelal ja rinnaesisel fotol nähtavat roostepruuni värvust. Ka linnu pikk kael ja pikk saba viitavad metsisele ja välistavad tedre.
Metsis on ka viimasel fotol (d). Lind on äratuntav eelkõige pruuni tiiva, vaid kergelt punaka kulmukaare ning suure noka järgi.
Küsimus nr. 2. Õige vastus c.
Ka see pilt oli vastajatele üsna kergete killast. Kolmel fotol (a, b ja d) näeme tüüpilist värbkakku. Pisike kompaktne kakk, kes on lühikese sabaga. Enamikel piltidel on näha ka pisikesed kollased silmad ning pruuni värvusega ülapoolel olevad väikesed valged tähnid.
Pildil c on vöötkakk. Sellele viitab väga pikk saba, mis värbkakule kuidagi ei sobi. Hoolikalt vaadates on näha linnu kõhualusel ka iseloomulikku tumedat ristivöödistust.
Küsimus nr. 3. Õige vastus d.
Fotol a on pesal hauduv emane hahk. Hahal on väga lai lame nokk, mis teda teistest hahaliikidest eristab. Hahka võib näha ka järgneval kahel fotol – pildil b on hundsulestikus isaslind ja fotol c kaks isaslindu lendamas koos ühe emaslinnuga. Ka isased hahad on suurenokalised – hundulestikus on neil iseloomulik roheline kuklasulestik.
Viimasel pildil (d) on kirjuhahkade parv, kus on nii isas- kui emaslinnud. Isaslinnud on kergesti äratuntavad oranzhikat tooni rinnaesine ja kõhualune. Lähemal vaatlusel on näha ka kuklas ümmargusi suletutte, mida ”tavalistel” hahkadel ei esine.
Küsimus nr.4. Õige vastus a.
Viimane küsimus oli osalejate jaoks kõige lihtsam. Sellele andis õige vastuse koguni 97% vastanutest.
Nagu ka kõigil teistel fotodel on kohe esimesel pildil (a) näha ühte kirjurähnidest. Ehkki fotol ei paista linnu seljamuster, siis üks väga oluline määramistunnus on pildil siiski kenasti näha. Nimelt puudub linnu sabaalusel roosakas või punakas värvus. Selline sabaalune on meie kirjurähnidest üksnes väike-kirjurähnil.
Kõigil kolmel järgneval fotol (b-d) on tamme-kirjurähn. Sabaaluse roosakas värvus on kõigil piltidel kenasti näha, samuti üleni oranzikas pealagi.
RASKEM RASKUSASTE:
Küsimus nr.1. Õige vastus a.
Ootuspäraselt osutus antud küsimus osalejate jaoks üheks suurimaks komistuskiviks. Fotodel on kujutatud kahte omavahel äärmiselt sarnast liiki – väike-ja suur-laukhane.
Esimesel pildil (a) on suur-laukhani. Kohe esimese fotoga saab selgeks oluline kuldreegel väike-laukhane määramisel – seda ei tohi teha vaid ühe tunnuse põhjal. Antud isendil on näha kergelt aimatav silmarõngas, mistõttu on sellist lindu kerge ekslikult väike-laukhaneks pidada. Üldjuhul ei eristu suur-laukhanede silmarõngas nii selgelt kui väike-laukhanedel. Fotol näha olev kahvaturoosa ning võrdlemisi pikk nokk väike-laukhanele ei sobi. Kõhulaikude muster varieerub mõlemal liigil palju, kuid siiski suured tumedad laigud viitavad pigem suur-laukhanele.
Teisel pildil (b) on näha toitumas väike-laukhane paari. Lindudel on selgelt näha lühikest kaela, väikest roosat nokka ning ümarat peakuju, mis kõik sobib just väike-laukhanele. Veel on väike-laukhanedel pikemad tiivaotsad, mis ulatuvad üle saba ning seda on vasakpoolsel toituval linnul ka kenasti näha. Ka kõhulaigud on lindudel väga väikesed, mis määrangut toetab. Kuigi välimuse poolest on isas-ja emaslind omavahel sarnased, siis käitumise põhjal võib oletada, et suure tõenäosusega on parempoolne isend isaslind. Nimelt jälgivad isaslinnud sagedamini ümbrust, samal ajal kui emaslinnud tegelevad rohkem toitumisega.
Kolmandal pildil (c) on taas väike-laukhaned. Taas näeme siin väike-laukhanedele omaseid pikki, üle saba ulatuvaid tiivaotsi. Kõhualusel olevad tumedad laigud on lindudel samuti äärmiselt väikesed ja valge värvus laubal ulatub kõrgele.
Viimasel pildil (d) väike-laukhanede detailsed tunnused küll ei paista, kuid väike-laukhanele omane lennusiluett joonistub siiski hästi välja. Lendavatel väike-laukhanedel on näha lühike kael ning ümaram peakuju.
Küsimus nr.2 Õige vastus: b.
Piltidel on kaks lehelinnuliiki – salu-ja väike-lehelind, kes sügiseses sulestikus on omavahel tihti väga sarnased.Väike-lehelindu näeme kolmel pildil (a, c ja d). Peaagu kõigil piltidel on näha väike-lehelinnule omast tumedat nokka. Väike-lehelinnule on omane ka suhteliselt hästi eristuv valge silmarõngas. Piltidel a ja c näeb keha külgedel palju ookerjat tooni – salu-lehelinnu alapool oleks ”puhtam”.
Fotol b said kindlasti eelise rõngastajad, sest püütud linnul on tiib avatud ja tiivavalem üsna hästi näha. Oluline on võrrelda 2. ja 7. labahoosule pikkuse erinevust. Väike-lehelinnul on 2. lhs lühem kui 7. lhs (mõnikord võib nende pikkus siiski ka peaaegu võrdne olla). Antud linnul on 2. lhs, aga selgelt pikem kui 7. Kui tiib oleks veel rohkem avatud võinuks näha ka labahoosulgede sisselõigete ulatust – väike-lehelinnul võib näha neid veel 6. labahoosulel, salu-lehelinnul kuni viiendani.
Küsimus nr. 3. Õige vastus: d.
Raskema raskusastme kõige lihtsam küsimus, millele teadis õiget vastust 60% vastanutest.
Fotodel on kujutatud tutt-ja põldlõokest. Kuna ka põldlõoke võib pealael suled turri ajada, siis peetakse linde mõnikord ekslikult tuttlõokeseks. Esimesel pildil (a) on tuttlõoke. Linnu tutt on pandud pealaele kokku, kuid siiski selgelt nähtav. Põldõikese pealaele tekib suletutt vaid siis kui lind selle püsti ajab. Fotol olev lind on veel tuttlõokesele tüüpilise pika ning kergelt allapoole kaardus nokaga. Sulestik on võrreldes põldlõokese rohkem ”liivakarva” helepruun.
Teisel pildil (b) on tuttlõokest näha püstises asendis suletutiga. See on väga teravatipuline, mis on omane just tuttlõokesele. Määrangut toetab taas sulestiku üldvärvus ja pikem nokk.
Viimasel kahel fotol on oluline võrrelda eelkõige tutt-ja põldlõokese saba erinevusi. Viimasel pildil (d) näeb valgeid äärmisi tüürsulgi, mida näeb põldlõokesel. Seevastu tuttlõokese sabaservad on roostepruunid ja maastikus sabaservade tooni erinevust sageli ei näegi.
Küsimus nr. 4. Õige vastus a.
Raskema raskusastme viimase küsimuse puhul tuli vastajatel tegeleda kajakatega. Õige vastuse oskasid anda kolmandik vastanutest. Kõigil piltidel on ”musta mantliga” kajakad – Eesti linnustikust saavad seega kõne alla tulla üksnes meri-ja tõmmukajakas. Taotluslikult ei näe enamikel piltidel lindude jalgu. Ehkki tõmmukajaka jalad on kollased ja merikajakal roosakad, siis looduses võib sellega kergelt eksiteele jõuda. Teatud valgusoludes võivad ka merikajaka jalad meile üsna kollakana paista. Õnneks on tõmmu-ja merikajaka eristamisel abiks mitmed teisedki tunnused.
Esimesel pildil (a) on merikajaka vanalind. Fotol näeme, et lind on kogukas ja laiatiivaline. Isegi alapoolelt pildistatuna on linnu tiivatippudes näha palju valget – tõmmukajakal on tiivatippudes vaid vaevumärgatav valge täpp. Ka tiiva tagaserv on laialt valge, mis viitab just merikajakale.
Teisel pildil (b) on tõmmukajaka 2. kalendriaasta lind. Kaudselt viitab tõmmukajakale ka põllul toitumine – tõmmukajakaid näeme põllumaastikus toitumas üsna sageli, kuid merikajakat õige harva.
Ka kolmandal fotol (c) on taas tõmmukajakas – sedapuhku vanalind. Juba linnu üldmulje – sale keha, pikad ja tumedate tippudega tiivad viitavad tõmmukajakale. Merikajal näeksime labahoosulgede tippudes selgeid valgeid laike ning tiivaotsad ei ulatuks sabaga võrrelduna niivõrd kaugele.
Pildil (d) on näha isegi tõmmukajakale omaseid kollaseid jalgu. Määrangut kinnitab linnu sale ja väike keha, tumedad tiivatipud ja kitsad tiivad.